Vaatamata ühele kaotusele alagrupis, saime siiski alagrupist esimestena edasi. Poolfinaalis tulid vastasteks ametivennad (kõrgema kursuse energeetikud). Mängu alguses oli valdav mõlema võistkonna poolt pakutav kiire tempo. Juba kolmandaks minutiks näitas tabloo seisu 1:1, peale 4-jandat minutit hakkasid aga vastased silmnähtavalt väsima, vaatamata sellele ei õnnestunud meil siiski skoori kasvatada. See tähendas seda, et mäng lõppes viigiliselt ja toimusid karistuslöögid. Kuna juba eelnevad mängud näitasid, et meil nendes õnne ei jagu, saime sellele veelgi kinnitust. Kuna tuli kaotus vastu võtta tähendas see seda, et meil oli võimalik saavutada vaid kolmas koht. See aga ei olnud mingi probleem, vastasteks oli sama võistkond kes alagrupi esimeses mänguski. Kuid seekord panime vastased korralikult paika lõppresultaadiga 5:0.
Üldiselt võib rahule jääda, kuigi finaalikoht jäi kripeldama. Finaalis oleks võinud nii mõndagi juhtuda, sest meie kaitseliin oli vaieldamatult turniiri parim ja nende vastastega kellega õnnestus vahetult kohtuda olime selgelt paremad.
Minu kontosse jäi seekord 3väravat+ väga palju mänguminuteid, millest annavad märku kohati tänagi valutavad lihased.
Seekord tuli kolmanda kohaga rahulduda.