Ei jõua siiski ära oodata, millal tulemused ja värgid tulevad. Ennem ununevad vist esmased mälestused ja emotsioonid.
Seega 1.aprillil sai esimest korda osavõetud Scoutsrännakust (täpsemat infot selle kohta:
www.scoutspataljon.ee ).
Start anti küll väikese hilinemisega, orienteeruvalt 9:08 kuid see ei seganud. Sai siis vaikselt liduma pandud, esialgu koos rms Tiganikuga. Kuna ilm oli üllatavalt soe lendas müts üsna kiiresti peast. Vahepeal liikusid ringi ka kaameraga onud, kes otsisid rajalt ja selle kõrvalt parimaid palu, valmis nad said midagi sellist:
http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=31796 , ka mind võib sealt klippist leida;)
Esimene joogipunkt asus 6km peal (sinna jõudmise aeg: 41:03), kus sai ka esimest korda joogipoolist kurgust alla lastud, kuid paraku oleks sellega pidanud varem algust tegema- mis maksis ühtlasi ka hiljem valusalt kätte. Peale esimest joogipunkti läks rada kruusatee peale, mis tähendas ka rajaolude raskenemist. Umbes 7ndal-8sandal km ootas ees ebameeldiv üllatus-metsavaheline teelõik u.40m pikk oli muutunud totaalseks basseiniks, kust ei olnud võimalik ka ringiga ja kuiva saapaga mööduda. Niisiiis tuli vaikselt läbi tiksuda, kuigi vesi oli kohati üle saapa-
ääre ning täitus kiirelt ebameeldiva küma veega. Kuid õieti tegin, et ületasin selle takistuse tasa ja targu, kuna paljud kaasvõistlejad kes üritasid sellest vee- ja jää suppist läbi joosta, leidsid peagi end kõhuli vees.
Järgmisesse punkti jõudmine ei olnud ammugi enam nii ladus, saapad oli märjad ja vee tõttu veelgi raskemad. Ka kaitseväe seljakott ei olnud väga õiges jooksu seades, kuna hüppas suht korralikult seljas ning andis ka õlgadele lisa vatti, vahetevahel sai ka õlgu ületavaid rihmi pingutada, kuid need põrusid aegamisi uuesti ja uuesti lahti. See pidev rihmade pingutamine mõjus halvasti t-särgile, mis tuli pükstest välja. Seetõttu hakkas kott alaselga hõõruma, tulemuseks on seljal ilus nahkhiirt meenutav punane laik-mis kipitab iga vähima puute või kummarduse tulemusena. Teise punkti jõudes (12km) näitas kell aega 1.32.
Edasi liikumine jätkus päris raskelt, kuna ka puusad tegid mõnusat valu. Jooksin 15min lõikude kaupa, et seejärel paar kõndimis sammu teha ja jooki rüübata. Sedasi jätkasin kuni 17km-ni, kuni krambid muutusid tõsiasjaks. Mõlemad reied tõmbasid korraga krampi ja seisin justkui tardunult paigal-ei saant minna ei edasi ega tagasi, ootasin mitu pika minutit,et üldse jalad hakkaksid liikuma. Otsustasin, et vaatamata sellele ma katkestama ei hakka, ning jätkasin vaiksel kõnnil oma teed, kuigi reite alumised osad olid pooleldi krampis ning väiksema jooksu liigutuse korral oleks tõmmanud terved reied uuesti krampi. Siililegi oli selge, et soolade puudusest on see kõik tingitud. 20km punkti jõudes: nägin enda rõõmuks, et see on hästi varustatud punkt. Panin oma joogitopsi lisaks veele ka näpuotsaga soola, samuti leidus seal ka mingit kompoti taolist, mis sai kiirelt alla kugistatud ja ka väike leiva viil sai kaasa võetud. Lonkimine jätkus. Norus päi pidin vaatama, kuidas teised vaikselt mööda liiguvad, ilma et ma ise saaks kiiremat tempot arendada.
Jõudnud 22km punkti oli 3tundi täis tiksunud-algas metsavaheline tee, mis oli 3km pikk ning lumega kaetud-ühtlasi läbisin seda osa ka kõige kauem, kuna ei olnud eriti meeldiv krampi kiskuvaid jalgu lume sees üksteise ette tõsta.
25km punkti jõudes oli aega kulunud 3tundi ja 34 minutit, sai veel võetud viimased vedeliku annused ja ka viil peenleiba, ning otsustasin kiirkõndi tegema hakata. Kuna vahepealsest pikast kõndmisest ja soolade tarbimisest oli niipalju kasu sündinud, et vähemalt puusad ei andnud enam kõvat valu. Ikkagi pidin enamasti tõdema, et tagant tulijad mööduvad minust, sest nemad said ka joosta. Seega kõndisin lõpuni. Oli küll ka väike mõte, et prooviks lõpu poole joosta. Kuid mõte sellest: et pean jälle aega kaotama, kui enne finišit tulevad krambid, kaalus selle üle.
Finišisse jõudes öeldi aeg 4:15, mis ei olnudgi lootusetult aeglane, kuigi ma lõpus väga kaua kõndisin. Seega, peale koti määrustepärast kaalu ulatati mulle ka medal-mis osutus üllatavalt ilusaks.
Seega ma lõpetan oma rännaku jutu, mis tuli kokkuvõttes siiski pikk ja lohisev. Kuid ma ei kahetse hetkekski, et ma sellest rännakust osa võtsin.
Olge tugevad!
