Pole paha

Täna siis sai ülepika aja jälle palli taga aetud. Seega sai ka paar kiiremat liigutust teha, mis minu suureks rõõmuks tulid päris hästi välja. Võib öelda, et seis ei olegi tegelikult nii nutune kui mõnipäev tagasi tundus. Täna meenusid kohe vanad ajad, kui sai saalis mitu tundi järjest lõhutud. Mis veelgi parem, ka keha tunnetus oli endine ja suutsin vastu astuda väsimusele-mis tähendab paranevat seisu.
Väike meenutus saalihoki MM-ist (pildil Eesti koondise põhituumik.)

Peale selle on mul hea meel, et lõpuks ometi jõudis vaheaeg ka minu õuele. Jaanuarist hakkab muidugi sess aga minu õnneks on mul ainult kaks ainet jäänud veel lõpetada. Loodetavasti jääb ka piisavalt aega, et puhata ja natuke ka end liigutada.


Jälle nägemiseni!

Täielik nullus!

Põhimõtteliselt jaansoni jooksuni on jäänud 11päeva ja ma ei jõua üldse joosta. Vaikselt olen teinud ülepikaaja paar jooksu, kuid tempo on ulme aeglane-ei kujuta ette mis jaansonil saama hakkab, sest see on siililegi selge, et lambist ei jookse 9km 2min/km kiiremini kui muidu. Noo sellise madalseisu põhjuseid ei tasuks vast eriti kaugelt otsida kaa-see aasta pole eriti end liigutada saanud (karuteene tegi selleks ka sõjavägi) ja nüüd on ka liiga hilja midagi paranda-kui põhja ikka all pole siis eriti pikka maad kiirema tempoga ei jookse. Ka eesolevates 11päevas ei paista tulemuse paranemist, sest jooksu trenni jaoks jääb väga vähe aega.
Juba reedel näeb mind taas ülepikaaja saalihoki väljakul lammutamas, laupäeval toimub järjekorde tõstamaa turniir-kus ootavad kõrged sihid ees, pühapäeval on rahvaliiga viimane mäng+varsti vajavad kartulid võtmist.
Ega jah, seis on ikka ulmeliselt halb, eks näha ole kas asi liigub ka paremuse poole.
Teistele aga soovitaks, et tehke ikka trenni!

Sõduri elu

Pole olnud aega kirjatööd teha, kuid nüüd panen siiski miskit kirja.
Sellel nädalal sai läbi allüksusekursus, millest veetsime enamuse metsas. Põhimõtteliselt see nägi välja nii: sõitsime sihtkohta, autod parkida- maskeerida ja laager püsti. Tavaliselt järgnesid sellele veod. Vedasime erinevat sorti sõjaväe manti, nii Tapalt, Ämarist kui ka Jägalast. Sellest meenuvad pikad tunnid autoistmel, veel pikemad tunnid ilma söömata ja pooleldi magamata ööd(enamusel öödel sai magada tublid kolm tundi). Viimasest laagri ööpäevast rääkides meenub, et sai 24tunnist 7 veedetud pääslas-krt kopp ikka väga ees sellest.
Noo parim oli ikkagi see, et leppisime jaoülemaga kokku, et oleme 00-02 öösel pääslas, et siis saab rahulikult hommikuni magada. Pääslas oli muidugi tore olla, kuna vihma kallas mõnusalt ja peagi hakkas suht külm, passisime kuidagi kella kaheni ära ja ootasime posti vahetust, aga ennäe, vahetusehi polnud kuskil paistmas. Vahetusmehed jõudsid aga alles 20min hiljem, sest neid unustati lihtsalt õigel ajal äratada. Seega olles rõõmsad, et saab lõpuks magama, marssisime telki. Aga ohh seda kurjust mis voolas välja, leides maast tunnimeeste graafiku, kuhu ooo üllatust oli meid pantud tunnimeesteks 6st 7ni. Krt, ei saa olla normaalne see, kuidas ringi kappama pean igalpool. Aga õnneks see laager lõppes siiski, kui me jõudsime öösel vastu reedet kella 3paiku pati, ning 4jast magama.
Kuid olgem rõõmsad, seda pornot ei pea enam kaua taluma, 28aprill aka tuleval kolmapäeval, põrutab kogu pataljon kaheks nädalaks Jägalasse(jah, sa lugesid õigesti kõik laod ja värgid tehakse tühjaks ja veame siit minema, sest algamas on legendaarne õppus Tallinn Põleb) ning peale seda on reserv vaid vormistamise küsimus.


Niisiis, 33päeva on veel jäänud, et siit pääseda.

Natuke järelkaja!

Ei jõua siiski ära oodata, millal tulemused ja värgid tulevad. Ennem ununevad vist esmased mälestused ja emotsioonid.

Seega 1.aprillil sai esimest korda osavõetud Scoutsrännakust (täpsemat infot selle kohta: www.scoutspataljon.ee ).
Start anti küll väikese hilinemisega, orienteeruvalt 9:08 kuid see ei seganud. Sai siis vaikselt liduma pandud, esialgu koos rms Tiganikuga. Kuna ilm oli üllatavalt soe lendas müts üsna kiiresti peast. Vahepeal liikusid ringi ka kaameraga onud, kes otsisid rajalt ja selle kõrvalt parimaid palu, valmis nad said midagi sellist: http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=31796 , ka mind võib sealt klippist leida;)
Esimene joogipunkt asus 6km peal (sinna jõudmise aeg: 41:03), kus sai ka esimest korda joogipoolist kurgust alla lastud, kuid paraku oleks sellega pidanud varem algust tegema- mis maksis ühtlasi ka hiljem valusalt kätte. Peale esimest joogipunkti läks rada kruusatee peale, mis tähendas ka rajaolude raskenemist. Umbes 7ndal-8sandal km ootas ees ebameeldiv üllatus-metsavaheline teelõik u.40m pikk oli muutunud totaalseks basseiniks, kust ei olnud võimalik ka ringiga ja kuiva saapaga mööduda. Niisiiis tuli vaikselt läbi tiksuda, kuigi vesi oli kohati üle saapa-
ääre ning täitus kiirelt ebameeldiva küma veega. Kuid õieti tegin, et ületasin selle takistuse tasa ja targu, kuna paljud kaasvõistlejad kes üritasid sellest vee- ja jää suppist läbi joosta, leidsid peagi end kõhuli vees.
Järgmisesse punkti jõudmine ei olnud ammugi enam nii ladus, saapad oli märjad ja vee tõttu veelgi raskemad. Ka kaitseväe seljakott ei olnud väga õiges jooksu seades, kuna hüppas suht korralikult seljas ning andis ka õlgadele lisa vatti, vahetevahel sai ka õlgu ületavaid rihmi pingutada, kuid need põrusid aegamisi uuesti ja uuesti lahti. See pidev rihmade pingutamine mõjus halvasti t-särgile, mis tuli pükstest välja. Seetõttu hakkas kott alaselga hõõruma, tulemuseks on seljal ilus nahkhiirt meenutav punane laik-mis kipitab iga vähima puute või kummarduse tulemusena. Teise punkti jõudes (12km) näitas kell aega 1.32.
Edasi liikumine jätkus päris raskelt, kuna ka puusad tegid mõnusat valu. Jooksin 15min lõikude kaupa, et seejärel paar kõndimis sammu teha ja jooki rüübata. Sedasi jätkasin kuni 17km-ni, kuni krambid muutusid tõsiasjaks. Mõlemad reied tõmbasid korraga krampi ja seisin justkui tardunult paigal-ei saant minna ei edasi ega tagasi, ootasin mitu pika minutit,et üldse jalad hakkaksid liikuma. Otsustasin, et vaatamata sellele ma katkestama ei hakka, ning jätkasin vaiksel kõnnil oma teed, kuigi reite alumised osad olid pooleldi krampis ning väiksema jooksu liigutuse korral oleks tõmmanud terved reied uuesti krampi. Siililegi oli selge, et soolade puudusest on see kõik tingitud. 20km punkti jõudes: nägin enda rõõmuks, et see on hästi varustatud punkt. Panin oma joogitopsi lisaks veele ka näpuotsaga soola, samuti leidus seal ka mingit kompoti taolist, mis sai kiirelt alla kugistatud ja ka väike leiva viil sai kaasa võetud. Lonkimine jätkus. Norus päi pidin vaatama, kuidas teised vaikselt mööda liiguvad, ilma et ma ise saaks kiiremat tempot arendada.
Jõudnud 22km punkti oli 3tundi täis tiksunud-algas metsavaheline tee, mis oli 3km pikk ning lumega kaetud-ühtlasi läbisin seda osa ka kõige kauem, kuna ei olnud eriti meeldiv krampi kiskuvaid jalgu lume sees üksteise ette tõsta.
25km punkti jõudes oli aega kulunud 3tundi ja 34 minutit, sai veel võetud viimased vedeliku annused ja ka viil peenleiba, ning otsustasin kiirkõndi tegema hakata. Kuna vahepealsest pikast kõndmisest ja soolade tarbimisest oli niipalju kasu sündinud, et vähemalt puusad ei andnud enam kõvat valu. Ikkagi pidin enamasti tõdema, et tagant tulijad mööduvad minust, sest nemad said ka joosta. Seega kõndisin lõpuni. Oli küll ka väike mõte, et prooviks lõpu poole joosta. Kuid mõte sellest: et pean jälle aega kaotama, kui enne finišit tulevad krambid, kaalus selle üle.
Finišisse jõudes öeldi aeg 4:15, mis ei olnudgi lootusetult aeglane, kuigi ma lõpus väga kaua kõndisin. Seega, peale koti määrustepärast kaalu ulatati mulle ka medal-mis osutus üllatavalt ilusaks.
Seega ma lõpetan oma rännaku jutu, mis tuli kokkuvõttes siiski pikk ja lohisev. Kuid ma ei kahetse hetkekski, et ma sellest rännakust osa võtsin.


Olge tugevad!

Mis sul viga on????

Täna oli ülepikaaja ilus päiksepaisteline kevad ilm. Kuna olen ka juhtumisi linnaloal, otsustasin et läheks õige jooksma. Aga õnn oli vaid üürike. Peale väikest venitust asusin jooksma, kuid peale 50m tuli rajalt maha astuda. Tundsin mahedat valu oma paremas põlves, mis segas korralikult edasi jooksmast. Otsus oli kiire ja konkreetne: Täna enam ei jookse ja tulevaid üritusi silmas pidades tuleks võta paariks päevaks aeg maha, et vaadata kas põlv paraneb ära, või siis mitte.
Valu põhjuseid ei tasukski seekord eriti kaugelt otsida. Teisipäeval oli meil suletud kolonnis rännak Jägalasse ja tagasi, kuna minu lahingpaariline oli toimkonnas, pidin minema võõrasse autosse lihtsalt kaasreisijaks ning pidin istuma mitte just kuigi mugaval keskmisel istmel. Seega sõitsime siis lõbusasti kolonnis, kuid tagasiteel hakkasin järsku tundma, et mõlemad põlved valutavad suht meeletult, ilmselt puhus kuskilt külma peale. Kannatasin kuidagi sõidu lõpuni ära, et äkki kohale jõudes peale jalgade liigutamist klaarib ära, kuid võta näpust, peale sõitu territooriumil ringi liigutes valutasid põlved endiselt:S Ja valutasid vahepeal ka teistel päevadel, kui sai rivikorras sööma mindud!
Kuid olgem optimismid loodame, et need paar koormuse vaba päeva viivad põlved oma endisele tasemele tagasi ja väjaõpe võib jätkuda.



Cheers!

Stardipauk on antud!

Aega läks, aga asja sai! Otsustasin ka lõpuks oma blogi valmis vorpida (muidugi see täieneb veel).

Pilved liikusid selle mõtte kohal juba ammu, kuid nüüd on see saanud ka teoks. Seega hakkan hoidma teid oma edaspidiste tegemistega ja mõtetega kursis.

Järgmine põnevam, ja ka kindlasti ekstreemsem üritus millest plaanis osavõtta on Scoutsrännak.

Noo trenni pole saanud eriti teha, kuna sõjaväes ei ole tavaliselt aega ja kui ka on siis kuidagi juhtub alati nii, et ei jõua/ei lasta sind õigel ajal välja.

Aga eks näha ole, mis rännakul saama hakkab-loodan et surm päris kohe ei tule.

Tervitades, Rms Pärnat

PS, kes veel ei tea siis reserv tuleb seitsmekümne kuuue pika päeva pärast:D